Elevusest vabisedes võtad sa karbist välja oma uue peegelkaamera, laed aku täis ja kihutad loodusesse fotosid püüdma. Ei kulu kuigi palju aega, et terve mälukaart täituks erinevate kaadritega. Pisikeselt kaameraekraanilt tundub, et absoluutselt iga kaader on puhas kuld ja su elevus, motivatsioon ja enesehinnang kerkivad taevastesse kõrgustesse.

Koju jõudes ja mälukaarti arvutisse pistes kaob aga kogu motivatsioon, enesehinnang ja elevus justkui tina tuhka. Ehkki su uus kaamera on fototehnika viimane röögatus, vaatavad arvutiekraanilt vastu kontrastitud, igavad, fookusest väljas ja igal moel ebaõnnestunud fotod. Nii kordub see veel mõned korrad, kuni suurest pettumusest jääb see uus fotoaparaat riiulile tolmu koguma. Ometi ei pea see tingimata nii olema. Suurte pettumuste vältimiseks koostasin ma nimekirja kümnest enamlevinud põhjusest, miks algajad oma fotodega rahul ei ole. Olgu öeldud, et kõikide nende vigade ja hädadega olen ma omal ajal kõvasti rinda pistnud.

1. Vale kompositsioon.

Sa sätid kaamera silma ette, fokusseerid ja annad katikule valu. Miskipärast on tulemus aga parimal juhul keskpärane. Sa ei suuda leida ilu ega omapära kaadris, kus subjekt on uhkes üksinduses, punkttäpselt keset fotot. Selleks, et foto näeks välja huvitav, omapärane ja hästi õnnestunud, tuleks jälgida mõnda lihtsat reeglit. Ühel kenal päeval kirjutan ma eraldi postituse erinevatest kompositsioonidest ja reeglitest, hetkel mainin lihtsalt ära, et subjekt ei käi reeglina kunagi täpselt foto keskele. Iga algaja piltnik peaks teadma mõisteid nagu kolmandike reegel, Fibonacci kompositsioon ja juhtivad jooned. Google on fotograafi parim sõber. Olgu öeldud ka see, et igale reeglile on olemas erandid.

2. Hingamisruum.

Iga fotograaf mäletab seda tunnet, kui tema fotokotti sigines esimene korraliku zoomivahemikuga objektiiv. Iga kaadri puhul tekkis vastupandamatu kihk zoomida subjektile nii ligidale, kui vähegi võimalik. Äge, eks? Üldsegi mitte. Ehkki tuleb ette olukordi, kus maksimaalne zoom end õigustab, tasuks oma subjektile hingamisruumi jätta. Hingamisruumita fotod näevad välja amatöörlikud, nende sõnumist on raske aru saada ja tihtilugu kaob ära esiplaani-tausta suhe ja pildi sügavus. Tulemuseks üksluine ja emotsioonitu foto.

3. Viltune silmapiir.

Päikeseloojang. Peegelsile meri. Punaselt kumavad pilved, hämarus. Retsept ideaalse foto jaoks. Reaalsus on aga see, et kui horisont fotol vildakas jääb, näeb see välja hooletu, inetu ja amatöörlik. Õnneks on viltusele silmapiirile olemas hüva rohi. Paljudele kaameratele on sisse ehitatud “lood”, mille abil on võimalik teha laitmatult sirged fotod. Kui tulemus sellest hoolimata vildakas jääb, on järeltöötluses abi paari hiirekliki kaugusel.

4. Liiga kirju foto.

Millegi pärast kipuvad paljud algajad arvama, et mida rohkem detaile, objekte ja elemente nad kaadrisse suudavad mahutada, seda ilusamaks ja võimsamaks foto muutub. Tegelikkus on aga vastupidine. Vaata oma stseeni hoolikalt ja pane tähele, millisel objektil või esemel sinu enda pilk esmalt peatub. See ese või objekt on vaja kogu ülejäänud tausta ja ebaolulise infomüra seest esile tõsta. Objekti esile tõstmiseks on palju erinevaid variante – jällegi erinevad kompositsioonireeglid (kolmandike reegel, juhtivad jooned) või lihtsalt madal teravussügavus, mille abil taust objektist eraldada ja objektiga võrreldes uduseks muuta.

5. Halb valgus

Valgus on kõikide fototõdede ja reeglite ema. Paljud algajad pildimeistrid ei tule selle pealegi, et valgust on mitut erinevat sorti, see võib langeda mitmest eri suunast, olla erineva tugevusega, erineva temperatuuri ja värviga. On palju keskpäraseid fotosid, mida oleks võimalik õige valgustehnika abil suurepäraseks muuta. Paraku on võimalik ka maailma parimaid kompositsioone ära lörtsida oskamatu valgusallika kasutamisega.

6. Vale tehnika kasutamine.

Seda punkti ei ole tarvis pikalt-laialt lahti seletada. Ükski kogenud ehitaja ei lähe näpitsatega naela seina lööma, samamoodi ei lähe ükski fotograaf kalasilma või superzoomiga portreed pildistama. Iga asja jaoks on oma tööriist ja oma tehnika tundmine on üks kõige olulisemaid asju fotograafias.

7. Järeltöötluse puudumine.

See on üks viga, mida teevad pea kõik algajad fotograafid. Samuti on see nii ränk ja progressi halvav viga, et nii mõnedki on alla andnud ja tehnika riiulile tolmu koguma jätnud. Suurel määral on asi teadmatuses, oskamatuses ja ehk ka hirmus. Inimesed ei tea, millist tarkvara kasutada, kuidas seda kasutada ja millise tulemuse poole pürgida. Samuti kardetakse sõna “töötlus”, kuna see viitab “arvutiga tehtud” efektidele, millegi ebanaturaalse loomisele ja võltsimisele. Tegelikult hõlmab järeltöötlus lihtsaid, aga vajalikke parandusi, mille abil foto kvaliteeti veelgi kõrgemale tõsta. Kui sa oled kunagi kustutanud ära fotod, millel oli tolmukübe, pisut viltune horisont, valesti valitud säriaeg või modelli näos ilutsev juuksekarvake – siis pean ma kurvastusega teatama, et kõik sellised fotod on paari hiireklikiga päästetavad. Minu silmis on fototöötlus üks fotograafia väga olulisi etappe ja just nendele kursustele suunan ma algajaid, kes tahavad oma oskuseid ja fotosid jägrmisele tasemele viia.

8. Iseenda kopeerimine ja rutiin.

See punkt puudutab pigem edasijõudnud fotograafe, kuid samas on see nii oluline, et ma ei suutnud seda välja jätta. Igal heal fotograafil kujuneb lõpuks välja oma isikupära, oma stiil ja oma käekiri. Oma stiili kujunemine ja kujundamine on äärmiselt vajalik etapp, kuid sellesse ei tohi mingil juhul kinni jääda. Ilma naljata võin tuua näite ühest heast ja võimekast fotograafist, kes just sellise vea tegi. Tema kogu portfolio koosnes üksnes taime-, õie-, lehe- ja pungafotodest. Kõik tema fotod olid pildistatud sarnaselt distantsilt, eranditult täpselt sama kompositsiooniga ja kõik fotod olid üles võetud püstloodis. Ma austan selle fotograafi töid ja eraldi vaadates on tema fotod lummavalt kaunid. Kahjuks on aga selline rutiin ja konveieritöö muutnud tema portfolio üsna naeruväärseks. Kujunda oma stiil ja isikupära, järgi reegleid… Ja siis murra sellest kõigest välja.

9. Austus, viisakus ja hea tava.

See punkt kehtib pigem kontserdil, massiüritusel, peol, vaatamisväärsustel ja muudel säärastel kohtadel, kus võib korraga kokku sattuda õige mitu fotograafi. Lisaks kliendile, modellile ja iseendale tuleb austada ka ametivendi. Ära tolgenda kellegi kaadrist läbi. Ära ahnitse subjekti liigselt endale – pildista ja liigu edasi. Ära tungi kellegi isiklikku ruumi – jutu vestmine ja sotsialiseerimine on toredad asjad, aga mitte sel ajal, kui sa tööd teed ja end sajaprotsendiliselt kliendile üritad pühendada. Ära passi niisama keset stseeni – kas pildista või astu paar sammu eemale, kus sa kellegi liikumist või pildistamist ei takista. Ja jumala eest – katsu talitseda seda kihku, et sa objektiive ja tehnikat kellegagi võrdlema hakkad – igaühel omad tööriistad ja lasteaed on ammu selja taha jäänud.

10. Mugavustsoon ja positiivne meelelaad.

Selleks, et modelli ja fotograafi koostöö võimalikult hästi sujuks, peavad nad saavutama teatud klapi ja sideme. Fotograafi tööks on tuua välja modelli kõige parem pool ja seda on võimalik teha ainult siis, kui modell end kaamera ees õnnelikult ja mugavalt tunneb. Nii palju, kui on modelle (täiskasvanud, paarid, lapsed, loomad jne), on ka erinevaid mooduseid seda sidet saavutada. Ilma selle sidemeta ei ava modell end sinu kaamerasilma ees piisavalt ja tulemuseks on tühjad, emotsioonitud fotod. Tegelikult kehtib sama asi ka looduses, linnaruumis või kus iganes mujal pildistades. Mossis tuju, negatiivse meelelaadi ja poolvinnas motivatsiooniga ei tasu üldse uksest väljagi minna – head nahka nendest fotodest nagunii ei tule.

Selliseid nimekirju võiks teha lõputult ja erinevaid vigu on ilmselt mitte kümme, vaid lausa kümme tuhat. Põhjus, miks ma just need punktid valisin, on lihtne – need on vead, millega ma ise omal ajal kõige enam kimpus olin. Nende vigade seljatamine on minu oskused, taseme ja kvaliteedi viinud hoopis uutesse kõrgustesse ja ma loodan, et sinul, hea lugeja, juhtub sama!