Ma mäletan üsna selgelt seda päeva, kui ma oma esimese peegelkaamera ostsin. See oli huvitav aeg. See oli katsetamise ja avastamise aeg. Mänguline aeg. Sellest on nüüdseks päris palju aega möödunud ja ehkki nüüdseks olen ma õppinud läbi mitmete „põlevate rõngaste“ hüppama, katsun ma seda mängulisust ja avastamisrõõmu elus hoida. Selleks on enamikel inimestel – vähemalt nii on minuga – vaja motivatsiooni, positiivset tõuget ja suurt teotahet. Üks minu headest nippidest motivatsiooni ja rõõmu leidmiseks on see, et ma lappan läbi neid fotosid, mida ma algusaegadel tegin.

Üks minu esimesi fotosid peegelkaameraga. Tol ajal tagusin ma endale kõvasti vastu rindu ja pidasin seda fotot lausa ajakirja kaane vääriliseks

Ma vaatan aastate kaupa neid pilte, mida ma tol ajal oma parimateks töödeks nimetasin. Mingil määral paneb see peast kinni hoidma ja raputama. Need kõige esimesed katsetused – need pakuvad teinekord suisa nalja.

The gallery was not found!
Siinkohal on areng selgelt märgatav – lisandunud on kompositsioon, teravussügavusega kasetamine.

Siis ma hakkan jõudma aina lähemasse tulevikku ja tihti ei suuda ma ise ka imestada, kui selgelt võivad pildid näidata järk-järgulist arengut.

Väga suur “ohoh”-moment, kui avastasin järeltöötluse, pilgu püüdmise ja kastist välja vaatamise oskuse.

Juba vanasti öeldi tarka sõna, et veerev kivi ei sammaldu. Selleks, et mitte jääda ühe koha peale kinni ja hakata sammalduma – just selleks ongi vaja arengut. Ükskõik, kui kaua oled sa pildistanud, ükskõik, millise taseme oled sa saavutanud, alati saab paremaks minna. Alati. Ja see on justnimelt see vaimutoit, mille najal edasi liikuda ja millest inspiratsiooni ja motivatsiooni ammutada

Ah et statiiv? Öösel pildistamine? Kas tõesti on öös midagi ilusat? Ohhoo, on jah! See on foto, mis mulle isiklikult südamest siiani meeldib. Seda ka omal põhjusel – see oli esimene kord, kus ma tõelist ja käega katsutavat progressi märkasin.

Tänaseks võin ma pea kasvõi pisut rohkem püsti ajada ja öelda, et on ikka teekond olnud küll. Käänuline, okkaline, põlvi marraskile kiskuv teekond. Aga ma tean, et selle teekonna läbimise eest on mul ka midagi ette näidata. Kasvõi seda postitust kirjutades ja neid näidisfotosid järjekorda pannes lööb minu sees lõkkele uhkus ja teadmine, et minu teekond pole kaugeltki mitte läbi. Vaadates ees looklevat teed, siis sellega võrreldes olen ma astunud alles üksikud beebisammud.

Üks hiljutisem foto. Need detailid, teravus, maaliline ilu. Õigete situatsioonide otsimine, õige objektiivi valimine. Panna pildile täpselt see, mida sa oma vaimusilmas ette kujutad. Need on väärtused, mille üle olen ma tänulik.

Kallid saatusekaaslased! Ärge jääge seisma. Ärge lõpetage arenemist. Motiveerige end, tundke iga sammu üle uhkust ja nautige seda, mida te teete, olenemata sellest, kui kaugele te sellel teel jõudnud olete. Veerege uhkuses edasi ja ärge sammalduge!