Ma arvan, et meist kellegi jaoks ei ole see olukord eriti tavatu, kus pildistamas käiakse koos elukaaslase, sõbra või grupiga. On olemas fotomatkad, õppetoad, rabamatkad jne. Sellest lähtuvalt, ilmselt ei ole mitte kellelegi võõras ka see olukord, kui üritad pildistada fantastiliselt ilusat vaadet või hetke, kuid foto ei õnnestu nii hästi, nagu alguses loodetud. Siis tuleb keegi teine, pildistab täpselt sama situatsiooni või hetke ja tabab jalustrabavalt lummava kaadri. Sel hetkel tahaks kaamera nurka visata ja tigedalt jalgu trampida, kas pole? Aga miks see siis nii on? Sellel on kaks põhilist põhjust, mis on omavahel väga tihedalt seotud – kompositsioon ja reeglid.

Kompositsioon.

Mis on kompositsioon fotograafias? Kompositsioon on objektide paigutus kaadris. Lihtsamalt öeldes – see on nurk, mille alt sa pildistad. See on asend ja koht, kus seisab sinu modell. See on kaadris olevate objektide omavaheline tants ja sümbioos. Õige kompositsiooniga saame me luua tunde, nagu kõik oleks pildil „õige“ – loomulik, sobilik ja põhisubjekti rõhutav. Et see kirjeldus liialt laiali ei valguks, panen ma kirja mõned põhilised kompositsioonivead.

  1. Ära lõika modelli jäsemeid küljest.
    Kõlab naljakalt, aga nii see on. Ära jäta modelli ühte kätt või õlga kaadrist välja. Vaata, et su kassil oleksid nii käpad, kõrvad kui saba ilusti kaadris. Ära lõigatud kehaosad rikuvad pildi ja juhivad vaataja tähelepanu liialt kõrvale.
  2. Täida kaader võimalikult optimaalselt
    Selle koha pealt on keeruline kindlat juhist või standardit paika panna. Modelli või objekti pildistades on soovituslik jätta tema ümber täpselt paras vaba ruum. Minnes liiga ligidale ja täites kogu kaadri objektiga – nii hakkad sa objekti „lämmatama“, kaotad foto konteksti ja suure tõenäosusega ka edasiantava mõtte. Teisalt, kui jätad objekti ümber liialt vaba ruumi, siis võib juhtuda, et hakkavad domineerima kõrvalised objektid, hooned, puud jne – nii kaob objekt kaadri sisse ära ja on foto rikutud.
  3. Mustrid, jooned ja sümmeetria
    Pildistamisel pane tähele esemete sümmeetriat. Kui pildistad hämaras, mahajäetud majas kõhedust tekitavat treppi – siis jälgi, et trepp oleks foto keskel. Mõlemad kaadri servad tumedad. Vali vaatenurk, kust kõik trepiastmed on võrdse suuruse ja kujuga. Tekita muster ja sümmeetria. Sellist fotot jäävad inimesed alateadlikult pikemaks ajaks vaatama.
  4. Fookus ja fookussügavus
    See reegel kehtib igas fotograafiavaldkonnas, kuid eriti, ma rõhutan, eriti, makrofotograafias. Pildistades üksikuid elemente või väga väikseid objekte on mõistlik eraldada nad ümbritsevast taustast. Sedasorti efekti saame luua nii, et keerame ava (F) võimalikult laiaks. See aga tekitab teise dilemma – fookussügavus. Kui pildistad laia avaga lille ja fokusseerid lille südamikule, siis võib juhtuda, et lehed, vars või muu kaunis komponent jääb fookusest välja ja uduseks. Seetõttu tuleb alati katsetada, sobitada ja ava laiuse koha pealt kompromisse teha. Õigesti paigutatud fookus, sujuv fookussügavus ja kaunis bokeh on juba pool võitu.

Reeglid.

Õigupoolest on fotograafias lugematu arv erinevaid reegleid, mis aitavad fotot ilusamaks vormida ja toetavad head kompositsiooni. Mõnda neist reeglitest ei kasutata just kuigi sageli, samas mõned teised reeglid on vilunumatel pildimeestel niivõrd pähe kulunud, et nende kasutamine on automaatne ja loomulik tegevus.

  1. Kolmandike reegel
    Lihtne, ent väga oluline kompositsioonireegel. Kujuta vaimusilmas (või kaamerasilmas) ette, et sinu kaader on joonte abil jagatud üheksaks võrdse suurusega ruuduks. Sinu kõige tähtsamad elemendid peaksid olema paigutatud nende kohtade peale, kus jooned teineteisega ristuvad – ehk siis kolmandike peale. Sel viisil lood sa loomuliku ja silmale meeldiva foto.
  2. Juhtivad jooned
    Käänuline mägitee, elektritraat koos istuvate lindudega, vahest isegi aknaraam, okastraat vanal karjamaal – kasuta neid jooni, et juhtida vaataja pilk foto ühelt elemendilt teisele. Ühest sektsioonist teise. Neid elemente saab kasutada selliselt, et vaataja pilk sõna otseses mõttes rändaks pildil, samal ajal, kui pilt jutustab oma loo.
  3. Kaadri raamimine
    Ehk juhtud sa pildistama päikeseloojangut läbi puuokste või väljas toimuvat läbi tolmuse aknaraami? Kaunist vanalinna kivivõlvi alt või tärkavat sammalt kahe puu vahelt. Need on head momendid, kui saad oma põhilise huvipunkti ära raamida ümbritsevate elementide abil. See reegel ei pruugi iga kord soovitud tulemust anda, kuid samas annab siiski hea võimaluse katsetamiseks ja kastist väljas mõtlemiseks.
  4. Tee ruumi modelli pilgule
    Üks kindlaid rusikareegleid elusolendite pildistamisel – silmadele ja pilgule peab järgnema mõtteline osa kaadrist, kuhu pilk on suunatud. Kui modelli pilk on suunatud kaadri paremasse serva, siis peab modelli ja kaadri parema serva vahele jääma ruum – ruum, kust vaataja otsiks seda objekti, mida modell vaatab. Nii jääb vaataja pilk fotole pidama ja tal tekib huvi – mida küll see inimene või loom vaatas. Kui aga modell vaatab täpselt kaadri serva, siis kaob salapära, huvi ja foto mõte.