Üks minu suurimatest raskustest alustava fotograafina oli kompositsioonide, huvitavate kaadrite ja erinevate vaatenurkade leidmine. Ma seisin tihti keset tuba, kuskil põllul, heinamaal, metsas, pargis või rabas ja ragistasin ajusid, et MILLEST ometi pilti teha. Kõik tundus nii tavaline, ebafotogeeniline ja igav. Väärtusetud vaatepildid. Tõele au andes, selle probleemi ees seisan ma tihtilugu siiamaani, kuid aeg teeb oma töö ja õnneks olen ma õppinud asju teise pilguga vaatama. Kas see on lihtsalt katki löödud teler? Või kükitan ma selle teleri juurde maha ja loon maheda valgusega mõnusa, robustse atmosfääri? Kas see on lihtsalt metsa all kasvav seen? Või püüan ma kinni seenel peegelduvad vihmapiisad, niiskuse, rohelise sambla ja värske, vihmast rõske õhu? On see lihtsalt kasvav muru keset karjamaad? Või on need hoopis kõrguvad rohulibled, mis sirutavad end sinise taeva ja soojalt kiirgava päikeseketta poole?

Tõde on see, et hea fotograaf leiab igast olukorrast midagi, millest hea kaader välja võluda. Tuleb tunnistada, et minul on veel paras tee käia, et heaks fotograafiks saada – tihtilugu pean ma väga teadlikult otsima, et ilusaid kompositsioone leida. Samas, enda kallal vaeva nägemine ja paremuse poole püüdlemine ei olegi ju halb asi. Kui sinagi oled sarnastes situatsioonides vaevelnud ja kaadreid otsinud, siis annan ma sulle mõned soovitused, mida järgmine kord proovida võiksid.

*Kükita! Tõuse kikivarvule. Kalluta kaamerat. Pane kaamera pildistamise ajaks maha. Me kõik teame, kuidas näeb välja võilill, rohulible, puuoks või käbi. Kui sa aga tabad igapäevase olukorra sellise nurga alt, mida me tavaliselt ei näe – see on faktor, mis annab fotole lummuse, huvi ja mis paneb seda fotot vaatama ja imetlema.

*Silmad. Silmad ja silmade kõrgus. Me kõik teame, milline näeb konn välja ülalt alla vaadates. Paljud meist on näinud rästikut, rohutirtsu või kassi, ülalt alla – nii nagu loodus loonud on. Kui paljud on oma elus aga visanud muru peale kõhuli ja vaadanud rohutirtsule otsa tema enda silmade kõrguselt? Taba elusolendid nende endi kõrguselt ja anna vaatajatele aimu, mis tunne oleks olla sama väike, elades sama madalas murus – see on miski, mida nad iga päev ei koge. Ja see on meeldejääv.

*Bokeh. Fotograafia terminitesse tõlgituna – terav ja silmapaistev subjekt ja selle taga ja ümber olev sulnis, sulaklaasina näiv udune taust. Inimpilguga ei pruugi me kunagi vaadata ega näha üksikut lilleõit, tema lehti, krobelist keskpunkti ja lummavaid värve. Kui aga keerame kaameral ava võimalikult suureks, udustame tausta ja sunnime vaataja pilgu ainult ja ainult sellele õiele – see on midagi uut ja huvitavat.

*Makrofotograafia. Mine oma subjektile nii lähedale, kui võimalik. Võta pildile kiili tiibade muster, herilase kehal olevad tillukesed karvad, sisaliku soomuse muster – need on asjad, mis eksisteerivad meie ümber, kuid läbi tavalise pilgu me neid ei märka.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et absoluutselt igast subjektist, objektist ja esemest saab teha huvitava pildi, kui sa suudad vaatajale seda näidata sellise nurga alt, mida ta tavaliselt ei näe. Ära karda eksperimenteerida ja „igavaid“ pilte teha. Võib-olla peadki sa tegema kümme igavat pilti, et leida enda jaoks see huvitav vaatenurk, mis kingib sulle lõpuks ka ühe huvitava kaadri. Fotograafia – see ongi eksperimenteerimine.