Minust

Huvi fotograafia vastu tärkas minus juba varajases teismeeas. Imetlesin alati professionaalselt tehtud pilte ja mõtlesin, et kas tõesti on võimalik
selliseid kaadreid pildistada või on need kõik “arvutiga tehtud”. Ilmselt oli huvi fotograafia vastu ka geenides kaasa antud, kuna tean, et minu kadunud isa pildistas oma
eluajal küllaltki palju sellise meistriklassi teosega, nagu seda oli Zenit. Oma esimese, isikliku fotoaparaadi (Olympuse “seebikarp”) ostis mulle minu vanem vend ajal, kui ma
olin umbes 12-13. Sellest ajast saati tegin ma pilte kõigist ja kõigest katse- ja eksitusmeetodil. Mul polnud aimugi põhitõdedest, järeltöötlusest ega muust säärasest. Mõned
aastad hiljem ostsin endale elu esimese peegelkaamera. Ilmselt oli tolleks hetkeks see aparaat liiga edasijõudnud, kuna vaimustus möödus ja masin jäi seisma. Pikemalt peatumata –
olin kahekümneaastane, kui soetasin kaamera, mida praeguseni kasutan. See hea aparaat on mind praeguseks ligi viis aastat teeninud, sellega on möödunud nii usinaid õppimisaegu
kui ka allaandmise hetked ja motivatsioonipuudus. Tegelikult õpin ma siiani, kuidas teha head pilti. Ma õpin midagi uut pea iga kord, kui ma oma ustava aparaadiga kedagi/midagi
jahtima lähen. Ja eks selles kogu asja mõte vist ongi.