Sellel nädalalõpul võtsin ma ühe toreda matkaselli endale seltsiliseks ja üheskoos sai läbi kõnnitud päris suur hulk kilomeetreid Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealal. Kes seni pole Kõrvemaal käinud, on väga huvitavast ja müstilisest asjast ilma jäänud. Sealne loodus ja avanevad vaated on ühed omanäolisemad kogu Eestis.

Väsimatu matkakaaslane Andres oma loomulikus olekus

Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala asub Aegviidust pisut põhja poole. See rajati aastal 1991 ja enne seda oli seal sõjaväe polügoon. Just nimelt erinevad õppused, sõjalised tegevused ja õhkamised on selle looduskaitseala pinnamoe nii huvitavaks vorminud. Paljudes kohtades laiutavad metsistunud kraatrid, hoolika otsimise korral võib leida ka auklikuks tulistatud plekitükke ja vanade mürskude roostetanud kestasid.

Looduse poolt disainitud Marlboro-punane “helikopter”

Olime ise tunnistajaks sellele, kuidas loodus, puud, pinnamood ja õhkkond võis muutuda pelgalt paari sammu jooksul. Samuti olime tunnistajaks sellele, et tegemist on väga liigirikka looduskaitsealaga – pelgalt mõne tunni jooksul kohtasime me nelja sisalikku, ühte ämblikku, konna, lugematul arvul kiile, liblikaid, mesilasi-herilasi, mardikaid ja ühte kehatut häält, mis suure tõenäosusega kuulus põdrale. Taimestiku poolest laiusid seal hiiglaslikud kanarbikuväljad, sõnajalapõllud ja loodust roosakaks maaliv põdrakanep.

Terve põllutäis roosamannat

Põhja-Kõrvemaal matkates tasub kindlasti enesega kaasa võtta lisaks fotovarustusele veel hulgaliselt söögi-joogipoolist ja kõva kannatus. Enamik matkaradasid viivad mägedest üles-alla ja seda tihtilugu lauspäikese käes. Ometi on sealne loodus kõiki pingutusi väärt. Leida võib erinevat elusloodust, taimestikku, rabajärvesid, üle jõgede viivaid sildasid ja palju-palju muud. Meie seikluse pikkuseks kujunes pisut üle viieteistkümne kilomeetri ja fotoaparaatide mälukaardid said ääreni täis pildistatud – subjektidest seal juba puudust ei tule.

Puuoksa alla varjunud häbeliku olemisega sisalik

Põhja-Kõrvemaa matk ei ole just kergemate killast ja õhtuks on rammestus ja jalataldade tulitamine garanteeritud. Sellest hoolimata soovitan ma tungivalt igal fotosõbral, matkasõbral ja looduse austajal seal vähemalt korra ära käia. Peale sellist käiku ei julge mitte keegi väita, et Eestimaa ei ole ilus koht.. On küll!