Tekstide, fotode ja muude materjalide kopeerimine on omaniku loata keelatud. Kui soovid mõnda fotot või materjali kasutada, siis palun võta ühendust.

Fototöötlusest – lühikokkuvõte

Ma kaalusin pikka aega, kas üldse käesolevat postitust kirjutada – ühe postitusega pole võimalik mitte ainsatki aspekti fototöötlusest kokku võtta. Fototöötlus on nii laiahaardeline ja abstraktne teema, et inimesed õpivad seda aastaid, kõik fotograafid arendavad ja lihvivad endale loomulikku stiili välja terve oma karjääri vältel. Fototöötlusest ei kirjutata blogipostitusi vaid raamatuid! Hea näide sellest on Steve MacLeod’i sari “fotograafia alused”, mille raames on ta välja andnud mitu erinevat raamatut järeltöötlusest.
Täpselt, nagu igal fotograafil on oma pildistamisstiil, oma loomupärane visioon ja käekiri, lööb tihtipeale sama muster välja ka järeltöötluses. Kuigi erand kinnitab reeglit, üritan mina ise jääda fototöötluse ajal võimalikult realistlikuks, täpseks ja loomutruuks. Hea tavana ma valgeid lilli heleroheliseks ei värvi, modelli pihta kolm korda saledamaks ei kahanda ega oma loodusfotodele jääkarusid juurde ei kleebi. Kuna fotoaparaat ei ole ja ei saa mitte kunagi olema nii tundlik ja terav, kui inimsilm, siis minu eesmärk fototöötlusel ongi pigem korrigeerida valgust, teravust, valge tasakaalu ja muid värvielemente, et luua võimalikult sarnane pilt sellele, mida ma ise pildistamise hetkel nägin.
Tihtipeale küsitakse, et milline näeb välja minu järeltöötluse protsess, kasvõi umbkaudselt. Selle postitusega üritan ma sellele küsimusele väga-väga-väga pinnapealselt vastata.

Fototöötlus saab alguse foto valimisest. Konkreetsest fotost oli mul umbes kümmekond erinevat faili – mõned erineva kompositsiooniga, teised jällegi eredamad või tumedamad. Nende hulgast valisin ma selle, mis mulle visuaalselt kõige enam sümpatiseeris ja töötlus võib alata. Selle näite puhuks kasutan ma järgmist fotot:

Esmalt avan ma foto omale meelepärases töötlusprogrammis. Ma tean, et väga paljud fotograafid on lojaalsed Adobe Lightroomile, kuid minu südame on eranditult võitnud Adobe Photoshop. Minu jaoks on ta mugavam, käepärasem, paindlikum ja igati parem valik. Igaühele oma, eks?
Kui foto on avanenud, alustan ma sellest, et korrigeerin kõrgest ISOst tuleneva fotomüra ja muudan veidi valguse ja varjude tasakaalu. Tulemus ei erine esmapilgul esimesest pildist kuigi palju.

Järgmisena muudan ma veidi värvide kontrastsust, ja kohendan heledamaid valguselaike. Et pildistamise hetkel oli kuldne, päikesepaisteline päev, muudan ma ka pisut valge tasakaalu, et saavutada soojem toon. Lisaks sellele korrigeerin ma pisut säri, kuna foto tundub pisut liiga tume. Nüüdseks on muutused juba silmaga märgatavad.

Nüüd jääb üle veel korrigeerida liigselt säritatud kohad, muuta pisut värvide tasakaalu, lisada valitud sektsioonidele teravust ja anda fotole veel igakülgne viimane lihv. Photoshopis veedetud kaks minutit läksid üsna asja ette ja tulemusega võib igati rahule jääda.
Võrreldes algselt pilti ja lõpptulemust, siis fotol ei muutunud midagi ebareaalseks. Me ei loonud ulmelisi värvigammasid, ei lõiganud, kleepinud ega teravustanud fotot ebarealistliku piirini. Häid tavasid ja maitsekust järgides lõime me tulemuse, mida on silmale ilus vaadata ja algse fotoga võrreldes on tulemus palju esinduslikum ja puhtam. Tulemuseks on foto, mis täidab oma eesmärki – anda edasi kevadist värskust, tärkava looduse värve ja esimeste päikeseliste ilmade soojust.

beforeafter