Tekstide, fotode ja muude materjalide kopeerimine on omaniku loata keelatud. Kui soovid mõnda fotot või materjali kasutada, siis palun võta ühendust.

Hüljatud Eesti ehk COVID19 vol2

Ilmselt ei tasu mainidagi fakti, et tänu Covid-19 viirusele on kogu meie riik üle elanud juba mitu erinevat lockdowni, üks karmim, kui teine. See aga tähendab, et lõbustusasutused, avalikud paigad ja peopaigad on suletud. Mõistagi häirib see eeskätt inimeste töö- ja igapäevaelu, kuid peab tunnistama, et ka inimeste hobid on olnud kõvasti piiratud. Loodus ei ole veel tärganud, avalikud ruumid on külastamiseks piiratud või suletud – kuhu minna ja mida pildistada?

Eelmisel aastal istusin ma laua taha ühe fotograafiga, kes juhtumisi on minu parim sõber. Üheskoos sügasime pead ja mõtlesime, mida oma hobiga peale hakata. Pärast mõningast arutlust sai ette võetud projekt, mille raames sõidame me üle Eesti ja külastame mahajäetud, hüljatud ja ajaloo hõlma vajuvaid kohti – olgu nendeks tehased, raketibaasid, tuletornid, elumajad või suisa rajoonid. Põgusalt olen ma sel teemal juba peatunud, aga et koroonaviirus teeb juba mitmendat ringi, siis leian ma, et poleks patt end veelkord korrata.

Üle terve Eesti võib leida väga huvitavaid kohti, mis on kellegi poolt maha jäetud, suletud, ajahamba hooleks jäänud ja ära unustatud. Tuleb tõdeda fakti, et paljud neist on kahjuks suures osas rüüstatud, katki pekstud, tühjaks varastatud ja ära lõhutud. Sestap ma siinkohal fotodele täpseid asukohti juurde ei pane. Küll aga julgustan ma vastustundlikke ja uudishimulikke inimesi sellistes kohtades kolama ja pildistama – need kogemused ja vaatepildid on sürreaalsed ja emotsionaalsed. Esmapilgul on kogu seda ajalugu ja möödunud elu üsna raske hoomata. Seniste kogemuste põhjal ei tulda rahulikke jalutajaid ja pildistajaid kunagi ära ajama ega nendega pahandama – tihtilugu suisa vastupidi! Nende fotode juurde räängingi hoopis ühe üllatava ja positiivse loo.

Nagu headel lugudel tavaks, algab seegi lugu sellega, et hommikul kell 8 istus mu reisikaaslane ja parim sõber autosse, tervitused jagatud, käpad surutud, võtsime suuna pealinnast välja. Ehkki teekonnale jäi päris mitu huvipunkti – kirikud ja mõisad, siis meie peamine sihtkoht oli üks vana, töö lõpetanud tehas. Selleks hetkeks, kui muud huvipunktid olid käidud ja hulk pilte tehtud, oli meeleolu ülev ja motivatsioon kõrgel – seni oli kõik läinud enamgi, kui plaanipäraselt. Käidud kohad olid huvitavad, pildistamist oli palju ja saadud materjal paljulubav.
Tehase juurde jõudes tõusid meie ootused veelgi. Kogu kompleks oli kolossaalne ja juba hoovi peal oli nii mõndagi, mida vaadata ja pildistada.
Mõeldud-tehtud. Auto tee äärde seisma, fototehnikaga hambuni relvastatud, asusime jahile. Paraku saime me õue peal teha mõned üksikud sammud, kui hoonest astusid välja kaks härrasmeest, kes agaralt meie poole suundusid. Selge pilt – pahandused käes. Jalutasime tulijatele vastu, isekeskis vabandusi harjutades.
“Kes te olete, mida te otsite?” kõlas juba eemalt.

“Pahandusi me ei otsi, oleme lihtsalt kaks selli, kes jalutavad ja tahtsime natuke pilti teha. Ma saan aru, et see koht siin päris mahajäetud ei ole – kas me ikka tohime siin olla ja pildistada?” küsisime.
“Ah, et niisama pildistate?” usutles mees edasi ja piidles kaasa tiritud fototehnikat. Ilmselt jäi ta meid uskuma, sest pildistamiseks me loa saime.
“Meil käib lihtsalt siin väga palju vandaale ja vargaid. Ükskord oli viis sissemurdmist järjest. Kõik, mis vähegi metallist on, see viiakse vanarauda, muud asjad lõhutakse ja soditakse lihtsalt ära. Ajalugu ei huvita mitte kedagi,” kurtis mees samal ajal, kui meile ümbrust tutvustas. Küllap jätsime me teineteisele sümpaatse mulje ja käitusime kui normaalsed inimesed, sest ühtäkki saime me pakkumise, mis ületas kõik unistused ja ootused.

“Mehed, mis te arvate – teeme ühe pisikese kokkuleppe ja ma teen teile kogu tehase uksed lahti! Uurige, pildistage, vaadake, aga taeva päralt, olge ettevaatlikud! Kui kuskilt ülepeakaela alla sajate, siis see on teie enda vastutada,”

Suutmata oma kõrvu uskuda, lubasime me olla ettevaatlikud ja suhtuda hoonesse aupaklikult.

Ilmselt ei ole vaja öeldagi, et see oli seni kõikide “hüljatud”-seeria retkede tipphetk. Korruste kaupa hüljatud tehnikat, roostes raudtrepid, suured turbiinid, tuule käes lõgisevad aknad, sammaldunud seinad, kooruv värv… Sõnad on üleliigsed – meiesuguste seiklejate nirvaana ja valhalla!

Ühtekokku kulus meil kogu tehasehoone läbi jalutamiseks üle kahe tunni ja ilmselt oleks võinud seal veeta teised sama palju. Enne lahkumist kuulasime me valduste peremehe pajatusi tehase ajaloost, saatusest, sõja-ajast ja muust elu-olust. Lisaks kõigele muule saime me sõbraliku kutse seda paika uuesti külastada.
“Tulge muidugi uuesti! Kui teil on sama mõistlikud sõbrad, kes vandaalitseda ja lõhkuda ei armasta, siis tulge lausa grupiga. Räägin teile veel ajaloost ja saate jälle ringkäiku teha!”

Oli üks ilusa ilmaga päev, täis pildistamist, positiivset energiat ja üllatusi.
Siit ka loo moraal – üldjuhul on rahulikud jalutajad ja pildistajad igal pool oodatud. Suhtugem teineteisesse ja eravaldustesse aupaklikult, viisakalt ja austusega, küsige pildistamiseks luba ja üldjuhul on sellega probleemid välditud.
Looduses, eravaldustes ja fotoretkedel tasub meeles hoida, et endast maja jätame me sinna vaid jalajäljed. Prügi, laga ja kaose külvajad ei ole sellistesse kohtadesse oodatud.