Tekstide, fotode ja muude materjalide kopeerimine on omaniku loata keelatud. Kui soovid mõnda fotot või materjali kasutada, siis palun võta ühendust.

Minust

Oli aasta 1992, kui minu väikesed silmakesed siin maailmas esmakordselt avanesid. Sellest päevast peale olen ma ümbritsevat jälginud, imetlenud, austanud. Maailmas on nõnda palju erinevaid värve, individuaalseid mustreid, erinevaid inimesi, loomi ja paiku. Maailmas on miljoneid-triljoneid kordumatuid fotosid ja ma soovin olla vaid pisike osa sellest.

Paratamatu fotopisik

Arvestades, et minu enda kadunud papa oli pühendunud fotograaf ja linnuvaatleja, samuti tegelesid minu mõlemad onud vähemal või rohkemal määral fotograafiaga – kuidas olekski saanud fotopisik minust mööda minna? Mäletan veel selgelt, kuidas papa vana nahast fotovutlar lõhnas. Mäletan sedagi, mis tunne oli legendaarset Zenit kaamerat käes hoida… Ja nüüd on minu kord olla. Vaadelda. Jäädvustada.

Minu esimene kaamera

Ma olin 12-13 aastane, kui minu käte vahele potsatas minu elu esimene isiklik fotoaparaat – Olympuse “seebikarp”. Selle kinkis mulle mu armas vanem vend, kes oli äsja ajateenistusest koju naasnud. Selle kingiga algas minu teekond. Lõputud klõpsimised, katsetamised, proovimised. Minu vabatahtlikud ja täiesti tahtmatud modellid olid mu pere, lemmikloomad, võõrad ja muidugi loodus, see võrratu loodus…

Tänaseks päevaks on minu käest läbi käinud päris suur hulk kaameraid ja tehnikat. Olen selgeks teinud fotograafia põhitõed ja järeltöötluse. Tahaks öelda, et olen ka leidnud oma “kliki”, oma “niši”… Kuid siiski on tunne, et otsin endiselt oma pisikest kohakest fotomaailmas. Sest seni, kuni elad – seni õpid.

Head avastamist!